Minu, sinu, meie kõigi kohustus!

Vana aasta viimastel päevadel tuletab lasteombudsman Indrek Teder meelde, et seadusest tulenevalt on igaühel kohustus viivitamatult teatada abivajavast lapsest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile, kellel on seaduslik alus sekkuda ja võimalused abi osutada.  Andmekaitse ei ole abivajavast lapsest teatamisel takistuseks. 

Lasteombudsman koostas juhendi „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“. Juhendiga soovib lasteombudsman ärgitada senisest enam märkama lapse muret ja julgustada teada andma igast lapse väärkohtlemise juhtumist, aga ka näiteks sellest, kui lapse esmased vajadused on rahuldamata.

 „Loodan, et juhend on abiks igaühele, kes märkab abivajavat last ja peab sellest teada andma“, rõhutab lasteombudsman Indrek Teder juhendi olulisust iga inimese jaoks.

Juhend annab ülevaate, millistel juhtudel, kellele, millist teavet ning milliseid kanaleid kasutades abivajava lapse kohta ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja nõusolekuta edastada võib ning millistele seadusesätetele toetudes.

Lapse abistamise eelduseks on, et informatsioon lapse abivajaduse kohta on jõudnud pädeva ametiisiku või asutuseni. Seetõttu on lastekaitse olulised alustalad varane märkamine ja võrgustikutöö. Võrgustiku moodustavad lapsega lähemalt kokkupuutuvad inimesed: lasteaiakasvataja või õpetaja, huviringi juht, treener, arst, sõbra või mängukaaslase vanemad, noorsoopolitseinik jne. Kõigil neil on oluline roll lapse abivajaduse märkamisel ja pädevate asutuste teavitamisel.

Lastekaitse seaduse järgi on igal inimesel kohustus viivitamatult teatada abivajavast lapsest (LaKS § 59 lõige 1), olgu nad sugulased, naabrid või juhuslikud möödujad. Lapse abi ja kaitseta jäämine on igaühe vastutusel, kes märkab lapse abivajadust, kuid ei anna sellest teada.

Teatamata jätmist ei saa õigustada sellega, et ei olda kindel, kas kahtlus lapse abivajaduse kohta on piisavalt põhjendatud või kardetakse, et teatamine võib näida peret süüdistavana või last häbimärgistavana. Teabe olulisuse ja sekkumise vajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused. Näiteks peab teatama naaber, kui lastega peres on sageli kuulda karjumist, nuttu, asjade loopimist. Teatama peab mängukaaslase vanem, kui laps näiteks tassi katki pillamise puhul kardab paaniliselt, et teda karistuseks lüüakse.

Abivajava lapse puhul ei ole tagatud tema turvatunne, areng ja heaolu.

Lapse abivajadus võib tuleneda tema:

-          võimalikust väärkohtlemisest (sh vägivallast ja hooletusse jätmisest),

-          sotsiaalsest või hariduslikust erivajadusest,

-          pere toimetulekuraskustest jne.

Näiteks võib laps abi vajada, kui ta elab üksi; kui ta vajab erispetsialisti abi, kuid lapsevanem ei tunnista seda; kui ta ei käi koolis; kui ta jooksis kodust ära; kui ta pani toime süüteo.

Abivajavate laste hulka kuuluvad ka hädaohus olevad lapsed, kelle elu ja tervis vajab kaitset. Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast, teiste tegevusest kui ka lapse enda käitumisest. Näiteks on laps hädaohus, kui ta on vägivalla ohver, kui ta on tõsiselt haige, kui ta üritas enesetappu, kui ta on tugevas alatoitumuses.

Abivajavast lapsest tuleb teatada valla- või linnavalitsusele, võimalusel otse lastekaitsetöötajale. Vall

a- või linnavalitsuse lastekaitsetöötaja on last ümbritseva võrgustiku sõlmpunkt ja lapse abivajadust puudutava teabe koondaja. Kuigi igas valla- või linnavalitsuses ei ole tööl eraldi lastekaitsespetsialisti, on sellegipoolest alati olemas töötaja, kes vastutab lastekaitse eest. 

Hädaohus olevast lapsest tuleb teatada tõsise ohu ja õigusrikkumise korral kõigepealt politseile ja seejärel ka valla- või linnavalitsusele. Politsei- ja Piirivalveameti kõigi nelja piirkondliku prefektuuri kriminaalbüroos on moodustatud lastekaitseteenistused, kes tegelevad laste vastu suunatud ja laste poolt korda saadetud kuritegude uurimisega.

Andmekaitse põhimõtted ei takista abivajavast lapsest pädevale asutusele teatamist! 

Abivajavast lapsest võib teatada ja vajadusel edastada lapse abivajadusega seotud (sh delikaatseid) isikuandmeid valla- või linnavalitsusele ja politseile ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja teadmise ja nõusolekuta, kuna nendel asutustel on seadusjärgne õigus lapsega seotud isikuandmete töötlemiseks.

Vajaduse korral võib abivajavast lapsest teataja jääda anonüümseks. Anonüümsuse tõttu võib aga kannatada teate usaldusväärsus ja kontrollitavus ning seeläbi võimalus last abistada ja kaitsta. Kui aga abivajavast lapsest teataja avaldab oma andmed, siis on valla- või linnavalitsusel ja politseil ka teataja andmete suhtes kohustus järgida andmekaitse põhimõtteid. Valla- või linnavalitsus ja politsei, samuti asutus, kus abivajavast lapsest teataja töötab, võivad põhjendatud juhtudel piirata juurdepääsu teataja isikuandmetele ja keelduda nende väljastamisest küsijale. Samas hirm oma isiku ilmsikstuleku osas ei tohiks kedagi tagasi hoida abivajavast lapsest teatamisel. Näiteks kui kardetakse lapse seadusliku esindaja reaktsiooni, siis võiks mõelda, mida tunneb laps sellise inimese meelevallas. 

Juhendi „Abivajavastlapsest teatamine ja andmekaitse“ terviktekst.